Ma olen päris palju uut muusikat kuulanud. Seda uut ja mind huvitavat on rohkem kui jõuab ära kuulata. Tihti on nii, et kuulan albumi korra üle. Kui meeldib, siis jätan kõrvale, kui ei, siis rohkem enam ei torgi. Nii ongi siis saabunud olukord, kus mul on jubedalt palju uusi albumeid, mida ma kohe üldse ei jõua rohkem kui korra kuulata.
Väljaspool kodu olen alati tahtnud kuulata midagi tuttavat. Seega, ega ma just väga tihti ei avasta midagi oma iPodis, kõik on juba rohkem või vähem tuttav. Viimased 3 nädalat olen kuulanud Kid Cudit ja Jay-Z'd. Cudit ei viitsi enam kuulata, Jay'le tõmban ka vist joone alla. Kogu
Jay-Z album tiirleb tsitaatide "
how come I'm a multimillionaire and I'm still the hardest nigga here" ning "
everybody wants to be How but Hov still alive" ümber. Ei viitsi enam kuulata. Plaadi parimad lood on "D.O.A" ja "Empire State". Neist esimene mulle algul nii väga ei meeldinud, aga kuuldes kogu Blueprint 3, siis tuleb tunnistada, et tegemist on albumi kõige ägedama looga. Seda nii muusikaliselt, kui lüüriliselt. Kuigi jah, ega "D.O.A." muud ei ole, kui tüübi egotripp. Aga seal on häid tsitaate.
"Empire State'i" puhul meeldib mulle enim biit, eriti selle algus. See, kuidas ta kribiseb ja krabiseb ja bassikäik on lihtsalt jumalik, pärast kogu loo vältel klaver... Väga äge. Alicia Keys on ka loomulikult üks minu lemmiklauljaid.
Blueprint 3 puhul pani mind hämmelduma 3 asja: miks Drake ei räpi, miks Kid Cudi ei räpi ja mille kuradima pärast on lõpulooks töötlus Alphaville'i loost "Forever Young"? Tegelikult, ma ei saa üldse aru, miks selline lugu reaalselt olemas on. See Pharrelli tehtud lugu on ka üks äärmiselt nigel näide sellest, mida Neptunes oskab. Ehk siis sama vana jama ja ei midagi uut. Nagu terve Blueprint 3.
Kui juba
Drake'i sai puudutatud, siis kuulasin eelmisel nädalal tema EP'd So Far Gone. Drake on mingi uus suur haip ja kuidas minagi saan puutumata jääda. Mul ei ole õrna aimugi kust ja millal Drake välja hüppas, aga olemas ta nüüd on.
Ma olen nõus, et tüübil on hea
flow ja ta oskab sõnu ritta panna, aga mina temas küll midagi erilist ei avastanud. Ja need Lil Wayne'id ja Young Jeezyd käivad mulle jube närvidele.
EP parim lugu on "Fear", mida ma olen ka terve selle nädala käianud. "Fear" on lihtsalt üks väga reaalne lugu sellest, kuidas asjad tegelikult on, head sõnad, head riimid ja loo biit on väga hea, eriti refrääni koht, kus pasunad tulevad sisse.
Sai üle kuulatud ka
Ian Browni uus album My Way. Mees on ikka jubedalt haipinud seda Michael Jacksoni nimega, aga paraku, ei vastanud see minu ootustele. Kust võttis mees Thrilleri võrdluse? Iga lugu pole hitt. Albumil on omi hetki, nagu "Always Remember Me" ja "Vanity Kills" ja "Own Brain". Nõrk lihtsalt.
Pete Yorni ja
Scarlett Johanssoni album Break Up tõstatas jällegi küsimuse - mille kuradi pärast teeb Scarlett muusikat? Mina ei ole sellest aru saanud. Breka Up on küll veidi parem kui tema soolodebüüt.
Paremat kuualmist tahavad saada veel Eric Roberson, DJ Spinna, Erik Hassle, Arctic Monkeys, Bibio, Jan Delay, Mayer Hawthorne, Maxwell, Major Lazer, Washed Out ja korra tahaks kontrollida ka Jack Peńatet ning The XX'i.
Ja väike uudis siia lõppu.
19. jaanuaril ilmub verivärske
RJD2 album The Colossus. See aasta tuleb tal välja väike kogumik, aga uue aasta alguses kohe uus album. Selle peal teevad kaasa Kenna, Phonte ja paar nime veel. The Colossus ilmub RJ enda plaadifirma RJ's Electrical Connections alt.
The Colossuse lugude nimekiri on järgnev:
1. Let There Be Horns
2. Games You Can Win [ft. Kenna]
3. Giant Squid
4. Salud 2
5. The Glow
6. A Spaceship for Now
7. The Shining Path [ft. Phonte Coleman]
8. Crumbs Off the Table [ft. Aaron Livingston]
9. A Son’s Cycle [ft. the Catalyst, Illogic, NP]
10. Tin Flower [ft. Heather Fortune]
11. Small Plans
12. Gypsy Caravan
13. The Stranger
14. Walk With Me
